„Sa, Merca, oled ju avalik naisterahvas. Mis see üks kord aastas ikka, kannata ära!“

Aastas korra kukub üpris arvestatav osa kallitest kaasmaalastest mind räigelt ahistama, aga kaevata pole kellelegi, sest sellist kaasust menetlusse ei võeta. Välja naerdakse. Ei usuta, et ma selle all kannatan, arvatakse, et kenitlen ja püüan ennast huvitavaks teha.