„Ma ei tea, kas mu elus on päeva, kui ma Ott Arderit ei meenuta. Tõenäoliselt ei ole.“

Ott Arderi kergeid, reipaid luuleridu lugedes jääb mulje, et need on sündinud nagu muuseas, lihtsalt luuletamise lustist. Kuid ridade vahelt turritab enamasti ka sügavam mõte. Sõprade meenutustes oli vastuoluline ka luuletaja ise – heasüdamlik ja muhe, aga riukaid täis.