KATRIN PAUTS | Kus naisena ikka veel kindlalt peksa saad: psühhiaatria, ilukirjandus ja meestetööd

Vahepeal olin jälle Muhu külarahval hambus: ema hoovis seisis hunnik küttepuid, mida ma ise ei jaksanud riita laduda. Loogiline, et mu eakas ema ei tule puuriidaga toime, aga minagi pole ju enam kepsakas neiu, vaid ägisev ja logisev keskealine, ühest põlvest lombakas ja põdura seljaga pidevalt siruli. Ilma, et keegi valjusti ütlema peaks, kuulen manitsevat häält: „Aga Katrin, miks sa kogu aeg vingud?“