«Ma ei mäletanud enam isegi oma nime...» Kolme lapse ema Merike tegi pärast vanglat elus kardinaalse pöörde

«Murdepunkt oli siis, kui olin järjekordselt vanglas. Minu karistuseks pidi olema kuskil seitse aastat. Ma ei mäletanud, kes ma olen. Ma ei mäletanud oma nime. Ma ei mäletanud elementaarseid asju. Kui vanglas toodi süüa, siis minu mõistus ei võtnud seda, et ma pean lusikaga toitu võtma ja selle suhu panema. Ma ei teadnud, kuidas tualetis käia. Mind eraldati täiesti teistest ja ma olingi elav laip, kes oli pikali maas ning ei saanud enam millestki aru. Põhimõtteliselt olingi surnud.»