MÕTISKLUS | Olümpia kuriteod: kuidas kõneleda habemega naisest?

Kakskümmend aastat tagasi Eesti Päevalehe välja antud 2004. aasta Ateena olümpiamängude ülevaateteoses on spordiajakirjanike kõrval kirjutajate ringi kaasatud ka kirjanik Andrus Kivirähk, kes artiklis „Olümpiasupp telepurgis“ ütleb: „Inimene, kes istub teleri ette olümpiamänge vaatama, on otsekui turist, keda veetakse bussiga mööda hiigelsuurt linna. Akna taga vilksavad mööda võõrad majad ja tänavad, miski ere detail köidab su tähelepanu – jah, tõepoolest, see on ju habemega naine, kes sikutab rinnal rasket kangi! Issand halasta, miks ta niimoodi teeb? Aga juba keerab bussijuht rooli ning sa ei jõuagi seda ilmaimet lähemalt silmitseda. Sa näed läbi akna paljusid asju, kuid sul pole lootustki neist midagi taibata.“